Tallinna Filatelistide Seltsist kirjutati 1935. aastal järgmist:
Tallinna Filatelistide Selts 1905 – 1935
Kolmkümmend ei ole juubeli pühitsemiseks kohane arv, kuid 30 aastat filatelistide seltsi tegevust meie kodumaal õigustab siiski vaeva veidi tagasi vaadata minevikku ja selle juures veidi peatuda.
Juba möödunud sajandi kaheksakümnendates aastates korraldas Tallinnas seltskond filateliste siin ja seal kooskäimisi, vahetusõhtuid jms. ilma põhikirjata, ilma juhtivate tegelasteta, täiesti eraviisiliselt. Vist sellest seltskonnast on ka pärit idee ja algatus asutada Tallinnas organiseeritud filatelistide seltsi, mis tekkis 11. septembril 1888.a., s.o. 47 aastat tagasi ja kandis nime : “Halle Filateelia haruselts Tallinn” (Zweigverein Reval der Philatelia zu Halle). Th. Brosse, F. v. Hoyningen-Huene, Carl Stempel – need olid siin juhtivad jõud ja nimekamad tegelased. Selle seltsi iga oli aga lühike, sest mitmed liikmed lahkusid Tallinnast. Liikmete arv kahanes kolmele ja selts likvideerus 22. veebruaril 1890.
Teine katse organiseerida kohalikke filateliste tehti neli aastat hiljem: E. Poulsen-Kelloger’i juhtimisel asutati “Braunschweigi Filateelia haruselts Tallinn” (Zweigverein Reval der Philatelia zu Braunschwieg). Mõni aasta tagasi korraldades kadunud seltsiliikme H. v. Brehm’i filatelist raamatukogu, leidsin ms. templi, mis kuulus sellele seltsile. Ka temal ei olnud püsi, sest juba 19. veebruaril 1896. aastal likvideerus ta, kuna ta kirjatoimetaja oli levitanud marke valetemplitega.
Üheksa aastat hiljem tehti siis kolmas katse, seekord ka jäädava tagajärjega ja asutati “Tallinna Filatelistide Selts” (Revaler Philatelisten-Verein). 26. augustil 1905. aastal ilmusid Mustpeade klubisse härrad Dr. A Kusmanoff, E. Neuber, Th. Brosse, Dr. L. Baron Maydell, V. v. Wieckmann, H. Goensen ja W. Goensen kolme esimestena nimetatud härrade kutsel ja pidasid siin T.F. Seltsi asutamiskoosoleku. Asutajateks tuleb pidada ka veel härrasid O. Berger ja Dr. L. Thamm, kes oma nõusoleku koosolekule ilmumiseks juba varem andsid, kuid olude sunnil ilmuda ei saanud. Moodustati esimene juhatus koosseisus: Dr. A. Kusmanoff – esimees, dr. L. Maydell – laekur ja Th. Brosse – kirjatoimetaja. Juhatusele tehti ülesandeks väljatöötada põhikiri ja alustati tegevust. Juba algusest peale anti seltsile kinnise seltsi iseloom, kus iga sisseastumissoovi kohta täiskogu hääletuse teel oma otsuse teeb – asjaolu, mis liikmete arvu iialgi väga suureks ei lase tõusta, kuid seda tihedamalt omavahel liikmeid seob ja võimaldab koguda ausaid ja tõsiseid filateliste. Iga kuu esimesel reedel tuldi kokku Mustpeade klubis, kus tekkis elav vahetus liikmete omavahel ja ka välismaaga, ühiselt telliti välismaalt valikuvihke, asutati raamatukogu, telliti ajakirju, katalooge, pandi alus võltsingute kogule, mis kahe esimese aasta jooksul kasvas 300 eksemplarini, kuid kahjuks revolutsiooni ajal ära kadus. Liikmete arv tõusis esimesel aastal 9-lt 16-le ja 8.X.1906. otsustati Selts ametlikult registreerida, mis sündis 24. septembril 1907. (Gubernskaja Wedomosti Nr. 41 – 11.X.07). Seltsi tegevus läks tõusuteed. Huvitavaid pisiasju leidub vanades protokollides – nii otsustati 5.X.1912. Rev. Beobachter’is ilmunud kuulutuse põhjal osta seltsile suurem arv Poola nr. 1 hinnaga 1 rubla tükk! uudiste tellimisi tehti ühiselt, nii telliti Baieri 1911.a. juubelimarke 12 pruugitud seeriat 60 rubla eest, sadu rublasid läks välismaale liimete margiostude eest. Veneaegse põhikirja järele margikaupmehed ei võinud seltsiliikmeiksolla ja nii pidi ka hr. A. Freymuth, siis seltsist lahkuma, kui ta omale margiäri asutas, olgugi, et hiljem tema nime tihti külaliste hulgas leiame. liikmete ja sageli ka ilmunud kogude demonstreerimine mängis suurt osa seltsi õhtutel, kus tihti nähti vanu klassikalisi maid täielikkuses, nagu nüüd seda harva näha saab.
1914. aastaks tõusis liikmete arv 27-le. Sama aasta suvel katkes seltsi tegevus maailmasõja tõttu neljaks aastakstäielikult, sest alles 20. septembril 1918.a. oli seltsi peakoosolek, kus 1914.a. valitud juhatus terves koosseisus uuesti ametisse pannakse. Selts on Stadthauptmanni poolt lubatud ja 18.VII.1918. seltside registrisse kantud. 1914.a. liikmete arvust on kohal 19. Traditsiooniks olnud aastapäeva pühitsemine jäetakse seekord elukalliduse tõttu ära. Siis tuleb Eesti aeg. Uued margid – need äratavad huvi, ergutavad vanu filateliste, sünnitavad uusi. Suurt elevust tekitab väljaanne “Eesti Post” vene markidel, tema spekulatiivne iseloom toob enesega ägedaid vaidlusi. Seltsi poolt avaldatakse filatelistide ajakirjanduses pikem kirjutus Eesti markidest ametlikkude andmete teatavaks tegemisega.
Kolmandat korda tuleb seltsi registreerida. Vana põhikirja alusel ei ole see võimalik, see töötatakse ümber ja lõpuks 6. veebruaril 1920.a. teatatakse, et seltsil jälle juriidiline alus on.
Seltsi liikmed käivad nüüd juba kaks korda kuus koos, vist on selle põhjuseks ja ergutajaks alatine uudiste juurdetulek. Hoogu lähevad margioksjonid ja igakordsed õnneloosimised kokkutulnud liikmete vahel, kus jagatakse annetatud ehk seltsi poolt ostetud paremaid marke, milleks kulutatakse ilusaid summasid. Liikmete arv tõuseb 1921.a. rekordarvuni – 31, mis alles 1935.a. ületati. 1922.a. oli esimene T.F. Seltsi jõulupuu, mida pidulikult pühitseti ja kus loositi koosviibijate vahel rikkalikult annetatud jõulukinke – pärast traditsiooniks saanud komme, mis püsinud tänaseni. 1922.a. suvel külastas Tallinnat inglise laevastik ja sellel teeniv kuninga Georg V poeg print Georg. Kuna ta oli huvitatud Eesti markidest, annetas Tallinna Filatelistide selts printsile ilusa kogu Eestist. Hiljem saab selts inglise kuningalt tänukirja annetuse eest ühes teatega, et printsil lubatakse kogu vastu võtta.
Lähem kontakt on T. F. Seltsil ka margikorjajate seltsidega “Eesto” ja “Revalia”. Osa võeti I näitusest ja II rahvusvahelisest korjanduste näitusest 1925.a. Hiljem korraldatakse “Eesto” ja “Revalia’ga” ühiseid oksjone, alul hea eduga, kuid nende külastajaid on järjest vähem ning 1927.a. loobutakse sellest. 1928.a. suursündmuseks on kolmas rahvusvaheline näitus, millest aktiivselt ja intensiivselt osa võetakse. Mitmed T. F. Seltsi liikmed said näitusel oma väljapanekute eest kõrgeid auhindu. Samal aastal Helsingis 10.-18.X. korraldatud rahvusvahelisest näitusest võtsid osa seltsi liikmed dr. E Dessien koguga Nõukogude Vene, H. v. Brehm kogudega “Vana-Kreeka” ja “Võnnu” ning N. Moschna oma “Jamaika’ga”.
1930.a. võis T. F. Selts pühitseda 25 aastat juubelit, mis on seltsi elus suursündmuseks. Siis tulevad majanduskriisiajad, mis ei võimalda enam filateelialeendiselt ohvreid tuua ja mitmed kogud Seltsis ootavad oma täienemiseks veel praegugi paremaid aegu. 1932.a. peetakse Seltsis pidulikult Vene esimese margi nr. 1 75 aastast mälestuspäeva seltsi esimehe F. Kleemani pikema ettekandega selle margi üle. Viimasel ajal on seltsi tegevusestähtsale kohale nihkunud ettekanded ja referaadid ühes vastavate demonstratsioonidega ja sageli ka suuremat huvi äratanud. Suursündmuseks seltsi elus oli 1935.a. see, et rahvusvahelisel maailmanäitusel “Ostropa” Königsbergis kahe seltsiliikme korjandused auhinnati ja nimelt B Josephson’i kogu “Eesti”, mis premeeriti näituse hõbeaurahaga ja Riia I filatelistide seltsi poolt annetatud hõbeplaketiga ja F. Kleemann’i “Põhja-Lääne armee”, mis sai näituse hõbe auraha.
30 aastat on seljataga – selts elab teadvuses, et ta ajalugu ja ta traditsioonid teda paljukski kohustavad, ta jääb puhta ja ausa filateelia teenistusse ja juba alganud 31. aasta seltsi elus sunnib teda nii mõneski asjas avalikult välja astuma kogu meie maa tõsiste filatelistide huvides, kuid see pole enam ajalugu, see on juba tänapäev ja elu läheb oma rada ning Tallinna Filatelistide Selts samuti.
G.M.